Tagasi armastuse juurde (16 osa, "Töö")

"Armastusekuu" raames loen igapäevaselt ette peatükke raamatust "Tagasi armastuse juurde", mille autoriks on Marianne Williamson, sest millest muust armastuse kuul sügavamalt mõtiskleda kui mitte armastusest?

Me ei karda kõige rohkem oma oskamatust. Kardame kõige rohkem oma mõõtmatut võimu. Meid ei hirmuta kõige rohkem mitte meie pimedus, vaid meie valgus. Küsime: "Kes olen mina, et olla oivaline, suurepärane, andekas ja vaimustav?" Aga kes sa siis ei ole? Sa oled Jumala laps. Enda alavääristamisega sa maailma ei teeni. Enda pisendamises, et teised ei tunneks su seltsis ebakindlust, ei ole midagi valgustunud. Me kõik oleme loodud särama nagu lapsed seda teevad. Oleme sündinud selleks, et väljendada endas peituvat Jumala hiilgust.

Seda ei leidu ainult mõnes inimeses, vaid kõigis inimestes. Ja kui laseme oma valgusel särada, võimaldame alateadlikult ka teistel seda teha. Kui oleme hirmust vabanenud, vabastab meie kohalolek ka teisi hirmust.

 

7. peatükk "Töö" jätkub.