Tagasi armastuse juurde (22 osa, "Keha")

"Armastusekuu" raames loen igapäevaselt ette peatükke raamatust "Tagasi armastuse juurde", mille autoriks on Marianne Williamson, sest millest muust armastuse kuul sügavamalt mõtiskleda kui mitte armastusest?

Ükskord tuleb aeg, mil ka meie praegune surmanägemus paistab sama veider, võhiklik ja vanamoeline. Vaim ei sure, kui sureb keha. Füüsiline surm on nagu ülikonna seljast võtmine. Egole on tõeline üksnes see, mida on võimalik füüsiliselt tajuda. Füüsiline kehastumine on nagu koolitund, kuhu hinged tulevad õppima. Üksnes ego jultumus paneb meid uskuma, et seda, mida pole võimalik füüsiliselt tajuda, pole olemas.

Elu on nagu raamat, mis ei saa kunagi otsa. Peatükid lõpevad, aga raamat mitte. Iga kehastumise lõpp on nagu iga peatüki lõpp, mis paneb mingil tasandil aluse järgmisele peatükile. 

8. peatüki viimane osa.